Ma armastan seiklusi ja olen veendunud, et elu on elamiseks. Minu moto on „Peaaasi, et lõbus on”, kuid samas rutiin meeldib ka – selline rutiin, kus eesmärgini viivad väikesed sammud. Astudes neid ükshaaval, teine teise järel ja kiirustamata, avanevad sisemaailma põnevad laekad, mis on avastamist väärt.

Ma usun, et absoluutselt kõik on võimalik. Mitte keegi teine ei saa minu eest otsustada, mida ma saan, võin, suudan või jaksan teha. Kus on minu piirid? Ma ei tea. Veel ei tea, kuid iga seiklusega avastan, et need on palju kaugemal, kui esialgu arvasin. Olen õppinud usaldama elu ja ja looduse ürgset jõudu – mägede ja merede kutse sügaval minu sees otsib väljapääsu ning rabad rabavad mind oma salapärase müstilisusega igal aastaajal.

Tänaseks olen küll kahekordne Eesti meister mereaerutamises, kuid medalitest olulisemaks pean ma teekonda nende taga. Selle seitsme aastase rännaku jooksul olen kogenud:

Tõelist eneseületust: Olgu selleks 101 km matku keset krõbedat talve, võitlus sääseparvedega põlislaantes või 40-tunnised seiklused soodes ja rabades.
Vaimseid madalpunkte: Hetki, kus ainus soov on tekk üle pea tõmmata ja mitte kunagi enam sealt välja tulla.
Kohanemist: Oskust spontaanselt lehekülge pöörata ja usaldada elu ka siis, kui esialgne plaan koost laguneb.
Miks ma selle raamatu kirjutasin?

See ei ole käsiraamat sportlaseks saamiseks. See on minu lugu sellest, kuidas muuta unistused eesmärkideks ja need päriselt ellu viia. Kirjutasin selle neile, kes tunnevad, et on kuhugi kinni jäänud – olgu selleks mugavustsoon diivanil, hirm ebaõnnestumise ees või teadmatus, mis on see “minu asi”.

Ma usun, et meil kõigil on oma “Yukon” – see suur ja hirmutav eesmärk, mis tundub kättesaamatu. Ma tahan sulle näidata, kuidas tulla toime raskustega, mis meid teel tabavad, ning miks on vahel hädavajalik aeg maha võtta, et lubada endal uuesti sündida ja koguda jõudu järgmiseks hüppeks.

Ma ei luba sulle, et teekond on kerge. Kuid ma luban, et piiride nihutamine on seda väärt. Seal taga on midagi palju enamat kui vikerkaar.